KIILI JAASKOLA2

Click here to edit subtitle

2. etapp - Kodupaiga linnud, õhk - Kotipiha linnut

Kodukoha lindude eluolu uurisid 5. klasside õpilased. Kogutud teave esitluseks õppisime PowerPoint esitluse koostamist

7.a klass tutvus ja refereeris loodusajakirjades ilmunud artikleid.

Suitsupääsuke, muutuva maailma ja muutuva rahvuse tunnistaja

Suitsupääsuke on omane suure sünni- ja pesapaigatruudus. Teda on valitud mitu korda aasta linnuks. Paljud rahvad on pidanud teda õnnelinnuks. Terve Eesti on pääsukeste pesitsuspaiku täis. Eestis kõige levinum pääsuke on suitsupääsuke ja räästapääsuke.

Pääsukestel on pikal rändeteel väga erinev loodus ja kliima. Rahvastiku kiire kasvu tõttu rajatakse põlde ja võetakse maha metsi.

Suitsupääsukesed lendavad talveks Aafrikasse. Aafrika on suur ja seal elab palju inimesi. Viimastel kümnenditel on neid jäänud vähemaks. Inimtegevuse tõttu on Aafrika lindudel vähe toitu. Sellest hoolimata on pääsukesi palju.

Autor: Mait Koose

Refereeris: Tauri Tammaru

Intervjuu: Leelo Tungal

Lindude toitmine

Autor: Peep Veedla

Refereeris: Maret Luud 7.a

Poetess Leelo Tungal on suur loodusesõber. Tänu sellele ei jää tema kodukohas elavate lindude kõhud kunagi tühjaks. Linnumees Peep Veedla esitas luuletajale mõned küsimused.

Linde on Leelo toitnud juba varasest lapseeast saati. Kui ta vahepeal aga Õismäel elas, siis tuli tal see pooleli jätta, sest kohale tulid tohutud kajakakarjad, kelle kõrval tuvidki väikseks jäid, ja tihased-varblased ei pääsenud üldse ligi.

Leelo arvab, et linnutoitu kulub tal talve jooksul umbes 20 kilo. Ta annab lindudele Ukrainast ja Ungarist toodud seemneid, kuid lindude lemmikud on Balsnacki rasvapallid.

Linnusöökla põhikülalised on kõikvõimalikud tihased, kuid suure külmaga astub läbi ka palju teisi linde.

Leelo toidab linde, sest talle meeldib oma väikeseid kaasmaalasi aidata ja kevadel naudib ta linnulaulu väga. Ta on tänulik oma isale, kes õpetas teda loodust armastama ja sellest hoolima.

Käo memmevaev

Autor: Tuul Sepp

Refereeris: Kaspar Laks, 7.a

Kägu, kes on tuntud oma eripärase laulu ja välimuse tõttu, on üks pesaparasiit. Aga nad peidavad endas palju muudki.

Aastatuhandete vältel on loodusuurijaid tõmmanud nende juurde just nende pereelu. 18. sajandi loodusuurija Gilbert White on öelnud, et nende elu on „ebaloomulik ja täielik solvang emaarmastusele.“

Peremeesliigil on käopoega kasvatada suisa kahjulik: väiksed linnud elavad vaid mõne aasta, ja kui terve hooaeg läheb ainult käopoja kasvatamise nahka, siis on kaotus äärmiselt suur. Seetõttu on kägude peremeesliikidel välja kujunenud hulk kohastumisi, mis võimaldavad neil kägu pesast eemal hoida ja pessa poetatud muna ära tunda ja kõrvaldada.

Kasuvanemate petuskeem nõuab õigeid trikitamisoskusi, et käopoja uued vanemad neid ka algusaastatel toidaksid. Sellepärast on pesaparasitism looduses vähelevinud, aga täiesti geniaalne. Vaid umbest sadakond maailma kümnest tuhandest liigist on pesaparasiidid.

Sulelised talveöös kui palju jääb ellu?

Autor: Jaanus Elts

Refereeris: Kristin Juss 7a

Pisikeste lindude talvitumine ja külmas kliimas kohastumine on imetlus väärne. Kuidas nad jäävad ellu. Tegelikult me ei tea kui palju sulelistest jääb ellu karmidel talvistel päevadel.

USA-s alustati talilinnuloendustega 1900 aastal, et saada teada kui palju linde on ja palju hukub külmadel talvedel. Eestisse jõudis projekt aastal 1987. aa see talv on linnuloenduse jaoks pidulik 25. aastakäik.

Alles nüüd hakkab tekkima pilt, milline on Eesti lindude arvukus.

Talvel püsib enam-vähem stabiilsena üksnes väikeste lindude arvukus. Eestis võib olla pöialpoisi suremus kui 70%. Üldine lindude talvine arvukus võib meil samuti kõikuda, see sõltub eelnenud aastaaegadest, pesitsustulemustest, sügisest rändest ning talvitustingimustest. Ornituloogide hinnangul jääb või tuleb meile talveks 0, 5- 1.7 miljonit mittevärvulist ja 3-7.7 miljonit värvulist, mis teeb talvitujate koguarvuks 3.5-9 miljonit.

Tutt-tihane

Tutt-tihane on Eestis, põhiliselt Mandri – Eestis, suhteliselt levinud tihane.

Nagu on tal ka nimest aru saada, on tutt-tihasel terav musta – valge kirju suletutt pealael.

Ta elab männikutes. Lehtmetsadest, linnadest ja muudest asulatest hoiab ta hea meelega eemale. Samuti on ta aasta läbi paikne.

Tutt-tihane on toidu suhtes leplik. Ta sööb igasuguseid putukaid ja ka seemneid. Toidu muretseb ta ise, ka suurem nälg ei aja teda toidulaua äärde.

Pesitsema hakkavad nad aprillis. Põhiliselt puuõõnsustesse, mis võivad olla ka teiste lindude vanad pesad. Samuti ka pehastunud tüvedes lohkudesse või mõnda pesakasti metsas. Sobib ka tühmik kuskil oksarägastikus. Pesa vooderdavad nad sambla, puuniidu ja taimevillaga.

Pessa munevad nad kuni viis muna. Kuu aega hiljem on pesas pojad. Umbes nädal aega veel ja pojad on täiskasvanud. Pojad lahkuvad pesast umbes kahenädalastena.

Fred Jüssi „Linnuaabits“

Refereeris Anni Kurmiste 7.a klass

Linnud meie koduõuel

Vaatlesime linde, kes külastavad meie endi valmistatud söögimaju. Joonistasime pildid ning tegime selgeks, kes on need linnud meie koduõuel. Koostasime klassidesse kokkuvõtva tabeli. Saime teada, kes milliseid linde talve jooksul nägi. Seejärel koostasime kokkuvõtva diagrammi, et näha arvuliselt mitu õpilast kokku nägi sama lindu. Oli väga huvitav ja põnev töö.

Maria 2c klass

2c klass uuris linde, keda võime kohata koduõuel ka talvel. Õppisime teksti töötlemist ja trükkimist.

Leevike

Rahvapäraseid nimesid: Krüügitaja, lüübik, tuisutaia, toompapp, puupapp, puntpaabuke, paap, tomp.

Kehamõõtmed: keha pikkus 16 – 19 cm.

Kehamass: tavaliselt 32 – 34 grammi.

Levik: Eestis üldevinud. Kuid esineb hajusalt.

Elupaik ja viis: elupaik on kuuse segametsad, kuusikud, puisniidud, suured pargid ja kalmistud. Elavad lühiajaliste paaridena, mis moodustavad pesitsusperioodiks ( kevad –suvi). Päevase eluviisiga.

Ränne: Osa elutseb meil paikselt. Rändsed isendid lahkuvad oktoobris, november. Talvituvad Soomes, Taanis ja Lätis. Lahkunud isendid asenduvad põhja ja kirde poolt tulnud liigikaaslastega. Kevadel saabuvad tagasi märtsis – aprillis.

Toitumine: Taimtoiduline, putukaid süüakse juhuslikult. Põhitoit on mitmesugused okas – ja lehtpuude seemned, pungad, võrsed, noored lehed ja õied.

Pesitsemine: Pesa ehitab kõrtest ja roogudest madala kuuse otsa 0,5 – 4 m kõrgusele. Harva ka kadaka või tiheda lehtpõõsa otsa.

Koht ökosüsteemiks: Looduslikeks vaenlasteks on röövlinnud. Leevikest on peetud kauni laululinnuna sageli puuris. Tema laul on tasane ja flööt.

Ohutus ja kaitse: liik ei ole looduskaitse all.

Leevikest uuris Berit 2c

Nurmkana

Rahvapäraseid nimetusi: Põldpüü, püü, oraspill, kaerapüü, tudukana, kägarpüü, karapatka, adrikas.

Kehamõõtmed: Tiiva pikkus 15-16 cm

Kehamass: Keskmiselt 360-420 grammi

Levik: Eestis peaaegu kõikjal levinud tavaline haudelind

Elupaik ja viis: Põldpüü toitub ainult maapinnal. Tüüpilisteks elupaikadeks on põllud ja niidud, eelistab põõsastike ja metsaservade lähedust . Elupaikadeks võivad olla ka jõgedeäärsed võsastikud, luhad, metsasihid ja lagendikud, vähem aiad ja pargid . Paksu lumikatte korral tulevad linnud inimasulate ja teede lähedusse. Harjuvad kergesti erinevate elule mitteohtlike häireelementidega.

Ränne: Paigalind. Sügisel ühinevad salkadesse, mis lagunevad kevadel, kui algab paaride moodustamine.

Toitumine: Toitub umbrohuseemnetest ,mahavarisenud viljateradest, rohttaimede rohelistest osadest, marjadest, lülijalgsetest ja tigudest. Pojad toituvad algul vaid loomsest toidust, taimse toiduga harjuvad aeglaselt.

Pesitsemine: põldpüü muneb aprilli lõpul või mai algul ja kurnas on 10-26 ühevärvilist hallikas-, rohekas-või pruunikaskollast muna. Pesa paikneb tavaliselt kas teraviljapõllul või tihedas rohus mõne varjava puu või põõsa varjus. Pesa on suhteliselt sügavalt maasse kraabitud ja sinna on kuhjatud kuiva rohtu.

Koht ökosüsteemis: Looduslikeks vaenlasteks kullilised ja väikekiskjad. Nurmkana on jahilind, keda kütitakse 1. septembrist 31. oktoobrini.

Ohustus ja kaitse: Looduskaitse alla ei kuulu. Pesitsemise ajal ohustavad põllumajanduslikud tööd, samuti ka põldude saastamine taimekaitsevahenditega.

Nurmkana uuris Kirke 2c

Porr

Rahvapäraseid nimetusi: tikk, krabi, piibutaja.

Kehamõõtmed: keha pikkus 11-17cm, tiiva pikkus 6,4-6,7 cm

Kehamass: tavaliselt 8,0-9,5g

Levik: Levinud üle kogu Eesti

Elupaik ja –viis: Elupaigaks on kuusikud ja kuuse-segametsad, kuid esineb ka igasugustes puistutes ja parkides. Elutseb aastaringselt paaridena. Päevase eluviisiga.

Ränne: Porr on Eestis hulgulind.

Toitumine: Putuktoiduline lind, kelle põhitoiduks on põhiliselt putukad metsakahjurid.

Pesitsemine: Pesa ehitatakse puutüve ja sellest eraldunud koore vahele või tüve harunemiskoha lõhedesse. Pesa ehitab emas lind. Pesa materjaliks on peened raokesed, niinekiud, laastukesed jne. Kurnas on 4-8 muna, mis on valged pruunide täppidega.

Koht ökosüsteemis: Piirab igasugustes metsades ja aedades taimetoiduliste ja röövtoiduliste putukate levikud.

Ohustatus ja kaitse: Kuulub kaitsvate liikide 3 kategooriasse.

Porri uuris Raiko 2c

Kokkuvõte uurimusest puhas ja saastatud õhk

Kiilis on suhteliselt puhas õhk. Kuna mõned elavad suure tee lähedal, siis seal on õhk rohkem saastatud. Mõnes kohas saastavad õhku inimeste poolt loodusesse jäetud praht ja rämps, mis haiseb.

Uurimus puhas ja saastatud õhk – emade töökohad

1. Kas teie töö saastab õhku? Emade vastused: A) Saastab õhku – 4 B) Ei saasta õhku - 14

2. Nimetage õhu saastajaid. Auto toss, ahju suits, kaupa laiali vedavad autod, hoonete kütmine, elektri tarbimine, tekkinud tootmisjäätmed.

3. Mida on tehtud selleks, et õhku mitte saastada? Ventilaator, tõmbekapid, õhufiltrid, uued ökonoomsed autod, jäätmevedu, energia tarbimine , sooja vee säästlik kasutamine, paremad kaitsefiltrid.

4. Mida saaks veel paremaks muuta? Kasutada vähem masinaid, osta uut autot, energia tootmist kasutada päikesepaneelid ja tuulegeneraatoreid, parema koostisega bensiin, käia rohkem jala ja sõita jalgrattaga, osta asutustele õhufiltreid.

5. Tööruumid on ventileeritud, konditsioneeriga, radiaatorid on reguleeritavad, olemas kliima seadmed, õhuniisutajad.

Kokkuvõte meie kodukohas Kiili vallas on pigem puhas õhk. Õhku saastavad, vaid autode heitgaasid, keskkütte katel. Mõnes kohas saastavad õhku suitsetavad inimesed.

Kokkuvõtte tegi 3c klass

Miniseminar

Korraldasime projektis osalejate klassidega miniseminari, kus tutvustasime üksteisele oma uurimusi, kokkuvõtteid ja mida oleme õppinud ning teada saanud.

Kuulutasime välja fotokonkurssi: "Linnud toidulauda külastamas"

Konkurssile saabus palju vahvaid fotosid. Rohkem fotosid saate näha fotogaleriist. Autasustasime kõiki osalejaid, kes meile foto saatsid.

Valmistasime oma Soome sõpradele piltsõnastikke. Mõned näited sõnastikest.

3. etapp - Linnud kevadel, matkad loodusradadel, säästlik eluviis.

Mai algul sõitsime Soome külastama partnerkoole. Meie grupis oli 10 Kiili kooli õpilast ja 4 õpetajat. Vastuvõtt oli soe. Ühiselt käisime Askola valla kolmes algkoolis ning tutvusime kohaliku põhikooliga.

Journaankylä koolis said meie kooli õpilased koos Journaankylä kooli õpilastega osaleda lindude tundmise orienteerumismängus. Õpilased pidid pildil olevad linnud ära tundma ning kirjutama nende nimed nii eesti kui ka soome keeles. Võistkonnad olid segavõistkonnas nii, et igas võistkonnas oli nii Eesti kui ka Soome õpilane. Pärast võistlust toimus autasustamine.

Külakostiks oma koolist viisime Journaankylä ning ka Kirkonkylän koolidele lindude pesakastid, sõnastikud. Kodudes koos vanematega jääkmaterjalidest meisterdatud esemeid olid meeleolukad ja pakkusid Soome lastele palju rõõmu.

Kirkonkylän koolis toimus Eesti ja Soome õpilastel huvitav ühistöö, kus mõeldi välja ning joonistati, milline võiks välja näha uus Kirkonkylä kooli välisilme. Tööd olid toredad

Kirkonkylä koolis esitlesid Kiili Gümnaasiumi õpilased kohalikele õpilastele ja õpetajatele oma tehtud töid, mis olid seotud projektiga. Eesti õpilastel oli ka ettevalmistatud päris mitu vahvat laulu, nii eesti kui ka soome keeles.

Särkijärven koolis oli kõige toredam see, et kohe üsna kooli juures asus linnuvaatlustorn. Eesti õpilased said samuti mõnusalt aega veeta ning koos Soome õpilastega linnurajal oma oskusi näidata ning koos mängida.

Meid oodati ka Kohaliku kunstikooli kevadnäituse avamisel. Õpilased said näituse avamisel laulda, mis õnnestus neil suurepäraselt.

Ornitoloog Peep Veedla käis meiega linde vaatlemas ning linnulaulu kuulamist õpetamas.

Omalooming

2c klassi õpilased koostasid looduse ja keskkonnateemalisi jutukesi.

Metsloomad

Üks kord ammu ammu elas üks tore väike notsu. Ta oli väga ulakas. Seal samas elas ka puukoristaja. Iga kord kui puukoristaja magada tahtis oli tal see väga raske, sest notsu toksis vastu puud. Üks kord sai puukoristaja hing täis, ta käratas: "Jäta kohe järele, ma ei saa magada, kui sa vastu puud toksid." Notsu kuulis seda ja küsis: "Kus ma siis toksin?" "Mine toksi vastu teist puud." Notsu tänas puukoristajat ja läks rõõmsalt teist puud otsima ja ümises omaette: "Olen tore notsu, olen tore notsu!" Mõne aja pärast läks puukoristaja metsa jalutama. Notsu läks puukoristaja juurde ja nad said maailma parimateks sõpradeks ja nad elavad siiamaani metsas.

Raiko 2c klass

Proovisime ka ise luuletusi luua.

Kevad

Lill tärkab

ja loodus ärkab.

Puud on rohelised,

lilled on sinised.

Linnud tulevad tagasi,

aasta läheb ikka edasi.

Siin läheb aina soojemaks,

kuskil ikka külmemaks.

Hannah 2c klass

Käisime omaloomingulisi ettekandeid ka teistele koolikaaslastele ette lugemas.

Matkad loodusradadel

Harku loodusrada

See oli väga tore matk looduses. Meil oli ka väga tore giid. Matkalt sain looduse kohta väga palju uusi teadmisi. Näiteks, et kui tahad metsas näha huvitavaid linde ja loomi ära, võta kaasa lärmakat sõpra või koera. Kui su sõber koguaeg räägib või koer haugub, hirmutab see linnud ja loomad ära ning sa ei näegi neid ja ära tee ise ka liigset lärmi. Siis sain veel teada, et tohib süüa jänesekapsa ja mustika õisi. Mustika õied pidid väga vitamiinirikkad olema. Mõlema taime söödavad osad maitsevad mulle väga. Matkalt kuulsin ka, et sookail on mürgine, aga väga hea lõhnaga taim. Meile näitas veel giid põdra pea koljut. See oli väga suur kolju. Kuid kus see asub seda ei lubatud meil öelda.

Maria 2c klass

Matsalu

Käisime klassiga Matsalus matkamas, linde vaatamas ja nende laulu kuulamas. Me nägime: roo-loorkulli, sinikaelparti (emast) koos poegadega, linavästrikut, väikest lehelindu, valget toonekurge, sookurge, hänilast, merikotkast, metsvinti. Taimedest nägime nõiahammast, nägime ka ühte Eesti orhidee liiki hall käppa. Ma nägin ka veel väga palju muud, aga siis oleks mul terve paber neid täis. Kuulasime ka erinevaid linnulaule, näiteks kuulsime väikest lehelindu, suitsupääsukest, kägu jne. Käisime ka Matsalu looduskeskuses. Seal nägime Matsalus tehtud filmi lindudest. Nägime ka paljude loomade ja lindude topiseid. Seal pidime võtma kolmesed grupid, et teha töölehte. Mulle meeldis seal väga.

Kirke 2c klass

Meisterdamispäev

Õpilased tõid kooli kõik materjalid, mida neil kodus enam vaja ei läinud ning nendest hakkasime meisterdama igasuguseid põnevaid asju.

Vanematega koos tehti ka kodudes jääkmaterjalidest erinevaid leiutisi, valmisid väga vahvad tööd. Õpilased said oma leiutisi ka teistele tutvustada.

Projekti preemiareis Põhja-Eestisse

Lapsevanem Kairit Lootus kirjutab reisist:

Reis Põhja-Eestisse algas esmaspäeval 10.06.2013 Kiili Gümnaasiumi eest kogunemisega. II – IV. klasside lapsi oli kokku 38 ja lisaks neli täiskasvanut. Kuna ma olin ka kevadel koos samade lastega Jurmala kahepäevase reisi kaasa teinud siis julgesin ka seekord ennast appi pakkuda.

Kõigi kolme päeva programm oli hästi läbimõeldud ja parajalt tihe ning hariv. Esimese päeva usun, et üks kõige huvitavam külastus oli Kohtla Kaevandusmuuseum. Millest tehakse meile elektrienergiat ja kuidas põlevkivi maa alt kaevandatakse, seda on üsna õpetlik teada saada Kohtla kaevandusmuuseumis. Kus esialgu räägiti sissejuhatuseks kaevanduse ajaloost. Seejärel suundusime umbes 8m sügavusele kaevandusse ehtsate kaevuri kiivrite ja jakkidega. Kus valitses rõskus, niiskus, ning sooja kõigest mõned plusskraadid. Meid jaotati kaheks rühmaks kuna kaevanduse käigud on kitsad ja pimedad. Masinad, mille korrasolekut meile meie ekskursioonijuht uhkusega demonstreeris, tegid tõsiselt kõva häält, nii et mõnigi laps pidi kõrvad kinni pigistama. Pärast saime kaevurite rongiga, millega kaevurid igal hommikul ja õhtul kaevamispaika sõitsid ka jupikese maad sõita. Kaevandusest väljudes said kõik kaevuritunnistuse ning Kaevuri kommi. Kuigi käik oli tore, ei kujutaks ikkagi ette, kui peaks iga päev ise sellistes tingimustes töötada.

Peale maitsvat lõunasööki Järve sööklas külastasime Kukruse Polaarmõisa. Imepärase vastrenoveeritud mõisa külastusest saime teada tänu kahele toredale giidile baltisakslaste rollist Eesti ühiskonnas ja näha ülevaadet von Tollide sugupuust. Lapsed said õppida gooti kirjas kirjutama ehtsate sulepeade ja tindiga, nii et mõnigi laps lubas koju osta sulepea ja tindi ning palusid õpetajal kunstitunnis ka sellist võimalust proovida. Tutvusime ka Sannikovimaa avastusretkega.

Lapsed said proovida kuidas on tunne sõita kelgukoerterakendi ja polaarkajakiga ning liumäest alla lasta ning kuidas on suvel lumesõda mängida. Seda küll pehmete lumepallidega. Kõik moehuvilised said võimaluse proovida selga 18.-19. sajandi rõivaid ja tunda ennast tõelise aadlikuna. See tunne oli tõesti suurepärane, ainult tekkis küsimus kuidas selliste kleitidega isutada oli võimalik ?

Õhtu edenedes jõudsime esimesse ööbimiskohta Toila kämpingusse kus keetsime suppi, tegime võileibu ja õhtu lõpetuseks läksime veel hilisele jalutuskäigule Toila väga kaunisse Oru parki, mis oli ka õpetaja Esta koolitee lapsepõlves olnud. Et tagasiteel hakkas päris korralikku vihma sadama saime tamme alleel ka väikest nö mängu teha jooksuga ühe puu alt teisele. Õhtu lõpuks olid lapsed ning õpetajad õnnelikud ja väsinud.

Teise päeva hommik algas pudru ja võileibadega ning seejärel Toila Spasse vee- ja saunamõnusid nautima. Lapsed said kohalike spa töötajate ja külastajate käest kiita, hea käitumise eest. Oli endalgi päris uhke tunne, et meil on toredad ja sõnakuulelikud lapsed kaasas.

Peale mõnusat kümblust sõitsime Narva linnusesse. Käisime päris tornitipus ära ning kõik lapsed said piletiga kaasa antud mündi vahetada kohalikul nö turul Narva linnuse meene vastu. Kes vahetas tähtkujuga kaelaehte, sepistatud naela jne vastu.

Edasi suundusime Kuremäe kloostrisse. Eestis ainuke tegutsev vene-õigeusu nunnaklooster, mis asub piirkonna kõrgeimal künkal, maalilisel Kuremäel. Saime näha natuke teissugust eluolu, kus üks meie jaoks võõras külastaja rääkis meile huvitavaid ajaloolisi legende ja fakte kloostri ajaloost. Ning nägime kuidas tehti viimaseid ettevalmistusi Patriarh Kirilli saabumiseks: värviti maju, korrastati lillepeenraid, vahetati katkiseid kõnniteeplaate jne.

Kuremäelt võtsime suuna Peipsi äärde, oma järgmisesse ööbimiskohta. Kui kõik olid ennast kämpingutesse kahe ja kolme kaupa sisse seadnud oli lastel vabaaeg mängimiseks ja ümbrusega tutvumiseks. Täiskasvanud valmistasid samal ajal õhtusööki, grillvorst, salat jne. Õpetaja Estaga käidi ka korra Peipsi järve kaemas ja julgemad said korra varba vette pista.

Kolmanda päeva hommikul sõime Kauksi Puhkekülas hommikusööki, käisime korra veel Peipsi ääres ning algas jälle sõit nüüd siis juba kodupoole. Kuid veel enne koju jõudmist põikasime läbi Rakverest. Oli jäänud veel viimane ekskursiooni külastus Rakvere Ordulinnusesse. Jaotasime jälle lapsed kaheks, ühte gruppi kuulusid poisid ja mõned julgemad tüdrukud ning teise gruppi ainult tüdrukud. Saime osa kahest põnevast programmist.

Poisid ja julged tüdrukud tutvusid ordurüütlite elu ja oluga, pidasid mõõgavõitlust pehmete mõõkadega, uudistasid linnuse külm- ja tulirelvadenäitust, valmistasid püssirohtu, tegid läbi verdtarretava vapruseproovi, said vibu lasta ja sepikojas endale mündi teha ning hanesulega omale rüütlitunnituse kirjutada.

Tüdrukud aga tegid samal ajal läbi põneva retke läbi linnuse saladuslike ruumide, said jänest paitada, mängisid ise nukuteatri etendust: „Vahva rätsep“ ehk 7 ühe hoobiga, kohtusid tähetargaga, kes tutvustas universumi saladusi, meisterdasid endale mesilasvahast küünla ja otsisid linnusesse peidetud varandust. Kõik julgemad lapsed said programmi lõpuks läbida piinakambri, surmatoa ja põrgu. Nii mõnelegi jäi see vist päris kauaks meelde. Oli väga vahva ja hästi organiseeritud koht.

Viimane peatus oli Põhja-Keskuses söömine ja šoppamine ning algas kodutee.

Kooli juurde jõudes kui lapsevanemad küsisid õpetajalt küsimuse. Kuidas läks ? Siis õpetaja Esta kokkuvõte oli väga veenev: kolm päeva, 38 last ja üks plaaster. See tähendab, et kõik läks väga hästi. Olen minagi sama meelt, lapsed olid väga tublid ja toredad ning kui veel võimalus tuleb olen mina alati valmis kaasa minema.

Aitäh Estale, Terjele ning Kaidole toreda reisi eest !